36 rohesõpra kogusid 25 kg alumiiniumit

Laupa kool on rohesõber ja aitab hoida Eestimaad puhtama ja rohelisemana.

Osaleme erinevates keskkonnateemalistes väljakutsetes.

Märtsi lõpus sai läbi AS Kuusakoski korraldatud Rohejaht. Rohejahi raames korjatakse kokku alumiiniumist küünlaümbriseid, vanaelektroonikat ja sel aastal ka fooliumkaasi.

Meie koolist osalesid 1., 2., 3., 5. ja 7. klass.

Kõige rohkem koguti kokku küünlaümbriseid - 23 400 tükki.

Natuke fooliumkaasi  nii u paari kilo jagu ja vanaelektroonikat: laadijad, kõrvaklapid, elektriline hambahari jne 3,8 kg.

Kogumiskampaaniast võttis osa 36 rohesõpra.

1 klassist osalesid Ruudi, Melinda, Rasmus, Siim ja Johannes.

2. klassist osalesid Dominic, Kirke, Pia Lotta, Mia Rebeka, Sofia, Paul, Marko ja õp. Pille.

3. klassist osalesid Kristofer, Kertu-Liisu, Villem, Suni, Aron, Roland, Ronald, Aaron ja õp. Külli.

5. klassist osalesid Keidy, Ken-Marten ja Lysandra.

7. klassist osalesid Rasmus, Kaisa, Kermo, Mirete, Ghala, Angelina, Renate, Gerda, õp. Kaja ja Kerli ning Käru kogudus.

Kõige suurem panustaja oli 5. klassi Keidy, kes tõi u 9000 küünlaümbrist.

Kokku viidi AS Kuusakoski Paide kogumispunkti 25 kg alumiiniumit.

Harjutused rehaga

 Talvised tuuled ja raske lumi oli koolipargi alla palju lehti, oksi ja muud loodusikku sodi toonud.

Iga klass sai ulatada oma abistava käe.

Vaata ka https://www.facebook.com/reel/2357540351418576

Lõngakoorem sai vähemaks

 Terve õppeaasta on käsitöötundides vapralt lõngajääke vähendatud.

Valmisid stressi maandamise mänguasjad ja disainkotid.

Rasv ei tee alati paksuks

 Selle talve eriliselt külmad ilmad panevad proovile nii inimesed, loomad kui ka linnud.

Valmistasime kohalikele tiivulistele lisasööki.

Rasvarikka toidulisa valmistamiseks kasutasime magedat searasva, koorimata päevalilleseemneid, maapähkleid ja kaerahelbeid. Natuke lisasime ka tükeldatud porgandit.

Maiuspala tegemine oli lihtne: sulata rasv, sega kõik kokku ja vala nõudesse. 

Tegemisel kogesime ka väikest ebaõnnestumist. Interneti avarustest saadud tarkus, et muffinivormid on head abilised meie tegemisele kaasa ei aidanud. Pidime segu taaskasutatud topsidesse ümber valama. Aga kes ei õpi, see targemaks ei saa.

Jõudsime ka järeldusele, et rasvainet võib alati rohkem olla, nii et jälle targemad.

Hiljem paigutasime need meie linnuresto juurde võimsa kuusepuu otsa.

Majakese sisse panime vana soolatopsi, mille sees oli hangunud maiuspala.

Enne kui jõudsime linnuresto juurest lahkuda oli kuulda kuidas tiivulised uuest söögiuudisest teatavad. 

Kirjandus ütleb, et uuest ja maitsvast söögist levib uudis kiiresti, ;)

Stiilne tintinnabul

 Kui kunst ei tule meie juurde, siis lähme meie kunsti juurde.

Viienda ja kuuenda klassi õpilased käisid oma maailmapilti avardamas Eesti Kunstimuuseumis (KUMUS) ja tervisealaseid teadmisi ammutamas Eesti Tervisemuuseumis.

KUMUs võtsime osa  töötoast „Spiegel im Spiegel. Eesti ja Saksa kunsti kohtumised Lucas Cranachist Arvo Pärdi ja Gerhard Richterini“. 

Tutvusime Arvo Pärdi muusika loomise kunstiga. Uurisime tema erilist kompositsioonimeetodi üles kirjutamise stiili ja saime teada, mis asi on tintinnabul. 

Arutlesime näiteks, kas peegel on kunstiteos ja kas meie peegelpilt sellel võib ka olla osa kunstist.

Rühmatöödena uurisime maale ja panime kirja kohe kontrollitavad faktid ning emotsioonid, mida teosed meis tekitavad või mida me arvame nägevat.

Otsisme ka nö oma kohta maali sees.

Lõpetuseks peegeldasime oma tundeid omanäolise muusikariista abil.

Teel Eesti Tervisemuuseumisse üllatusime, et jõulukuusk on veel Raekoja platsil.

Tegime muuseumis aega parajaks eksponaate uurides.

Töötoas "Mis värk selle veipimisega on?" arutlesime koos, et kas me tegelikult teame, mida veip meie kehaga teeb, kas veip on nii ohutu kui väidetakse ja mida see meie vaimse ja füüsilise tervisega teeb.

Muuseumite külastamist toetasid programmid Aitan lapsi kunsti juurde ja Noorte heaks.

Kes jäi nahast ilma

"Meister kooli" projekti abil  käis Oma väga erilist eriala tutvustamas Maarja Koivuoja. 

"Meister kooli" on Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit algatatud projekt, mille eesmärgiks on rahvuslike käsitöötraditsioonide järjepidevuse säilitamine kooliõpilaste ja tunnustatud käsitöömeistrite ühistegevuse kaudu.

Maarja Koivuoja tegeleb traditsiooniliste  võtetega nahaparkimisega. ise ta on öelnud: "Nahaparkimine  on nii põnev maailm, mille naturaalsesse pehmusesse võib piltlikult öeldes “uppuda”. Põhiline on näha karusnahas kohe head, looduslikku materjali, enne kui see plaanitakse ära visata, mida seni kahjuks palju tehti.Pargin kodu- ja metslooma nahku käsitsi. Teen neile kas maarja-, taim-, suitsu või rasvapargi."

2024. aastal andis Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit meitrile Eesti jahimeeste seltsi ettepanekul “OMA märgi”.

Ta tutvustas mõtteviisi, et loom keda kütitakse lihaks või looduskaitse eesmärgil, et ka tema nahk saaks ära kasutatud. Sama kehtib põllumajandusloomade nahkadele, mis muidu saadetakse kõik Väike-Maarjasse, Vireeni põletusse või maetakse kodus maha.

Lisaks on vajalik muuta oma tarbimisharjumusi, neid lihtsalt vähendama, et kasutaksime loodusressursse just nii palju, kui palju me oma tarbeks vajame.

Jahinduse -ja põllumajandusloomade hukkamisel jääb kasutamata kümneid tuhandeid loomanahku, millede väärindades saaksime valmistada kehasõbralikke tooteid: kasukad, mütsid, muhvid, kindad, saapad, sussid, vööd, vestid, tagid, joped, kotid ja palju muud. Kasutades kütitud loomast ära maksimaalselt: liha, nahk, luud, aju jm.- oleme oma tegevusega tekitanud kõige väiksema ökoloogilise jalajälje.

Lõpetuseks vaatasime tutvustavad esitlust Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidust ja kuulasime Eesti Jahimeeste Seltsi loodud väga harivat videot küttimisest.

Õpilased olid väga huvitatud ja küsisid rohkelt küsimusi, nii mõnigi kuulaja jäi veel pärast meistriga jutlema.